Hilisrauaaeg

 

Rauakuningate ajastu (11.-13. saj)

Hilisrauaaeg (1050-1250) on viimane arheoloogiline periood Eesti ajaloos, millele järgneb juba keskaeg. 11. sajandil leidsid aset olulised muutused kogu Põhja-Euroopas, see oli murranguline aeg ka Eestis. Lagunes viikingiaegne (800-1050) linnusasulate süsteem, uued ja suuremad linnused ehitati uutesse kohtadesse. Eesti muinasaja lõpu ringvall-linnused on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. Suurenes hüppeliselt raua tootmine - tööriistad ja relvad muutusid järjest odavamaks. Rauatoodangu hulk paisus tööstuslike mahtudeni ning ei saanud enam kuluda üksnes oma tarbeks. Nii lääne- kui idanaabritega peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust. 11. sajandil suudeti edukalt vastu panna sissetungile idast ja vältida Eesti liitmist Vana-Vene riigiga. 1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna. 1193. aastal kuulutas paavst välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu, mõni aasta hiljem algas eestlaste muistne vabadusvõitlus.

Pildil: Muistse Põhjala varjaagidest sõdalased.

Tartu vallutamine ja Pihkva lahing ehk eestlaste esimene vabadusvõitlus (11. saj)

9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid (eestlased) olnud varjaagide ja vepslaste kõrval Vana-Vene leetopissides enimmainitud rahvaks. Tšuudi sõdalased olid kaasas suurvürst Olegi sõjakäikudel nii Kiievi (882), kui ka Konstantinoopoli (907, 911) alla. Tülisid tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel sellel perioodil ei mainita. Aastal 988 võttis aga suurvürst Vladimir Püha vastu ristiusu ja kuulutas selle riigiusuks, Vene aladel elavad läänemeresoome hõimud ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt.  See halvendas oluliselt Vana-Vene riigi suhteid tšuudidega ja sealtpeale ühiseid sõjaretki enam ei korraldatud.

Kiievi munk Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et aastal 1030 „läks Jaroslav (Kiievi suurvürst Jaroslav Tark) tšuudide peale, võitis nad ja rajas Jurjevi linnuse.“ Arheoloogilisest materjalist on teada, et eestlaste muinaslinnus oli Tartu Tähetorni kohal selleks ajaks seisnud juba mitu sajandit, mistõttu tähendab „linnuse rajamine“ venelaste poolt tõenäoliselt vaid selle vallutamist ja taaskindlustamist. Linnusepaigalt leitud viikingipärased nooleotsad viitavad, et suurvürsti vägedes võis teenida ka skandinaavlastest varjaage. Võib arvata, et Kiievi suurvürstil oli kava liita Eesti alad Vana-Vene riigiga, sest tavapärase rüüstamise ja lahkumise asemel jäid Kiievi väed Tartusse paigale. Jaroslav, kelle ristinimi oli Juri, andis vallutatud linnale oma nime.

Mõned aastad hiljem (võibolla 1054) saatis vahepeal surnud Jaroslavi poeg Izjaslav Novgorodi possaadnik Ostromiri tšuudide vastu. Ostromir aga tapeti tšuudide poolt ning „koos temaga langes palju novgorodlasi“. Seejärel läks Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Kedipivi (Keava) linnuse. Keava linnusasula oli viikingiaegse Eesti üks tähtsamaid keskuseid.

1060. aasta suvel läks Izjaslav sossolite (võibolla harjulased) vastu ja pani nad maksma andamit 2000 grivnat aastas. Summa näitab, et maksustati suurt ja jõukat piirkonda - ka Novgorod oli maksnud kuni 1014. aastani Kiievile 2000 grivnat aastas. Sossolid olid algul nõus maksma, kuid hiljem ajasid maksukogujad minema. Kevadel 1061 vallutasid sossolid suure väega tagasi Jurjevi ehk Tartu, põletasid sealse kiievlaste linnuse maha ja jõudsid oma ründeretkel Pihkvani välja. Vana-Vene allikates on mainitud küll Pihkva all langenuid, kuid mitte seda, kes lahingu võitis: „Ja nende vastu läksid taplusesse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossoleid aga arvutult“. Kuna tuhat langenut on tolle aja ja nende allikate kohta erakordselt suur arv, võib oletada, et Pihkva lahingu võisidki võita hoopis sossolid ehk eestlased. Igal juhul kandsid vene väed seal erakordselt ränki kaotusi.

Ajavahemikus 1030-1061 toimunud sündmuseid on nimetatud ka eestlaste esimeseks muistseks vabadusvõitluseks, mis osutus võidukaks. Eesti ristiusustamisest ja liitmisest Vana-Vene riigiga ei tulnud midagi välja, järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik nõrgenes ja lagunes. 

Pildil: Hõbesõlg Kostiverest,  tuleraud Laheperast. Jõuka perenaise pidurõivad 13. sajandi Eestist (rekonstruktsioon: Egge Edussaar). Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Venemaalt.

Eestlaste eluolu hilisrauaajal – talud ja pered (11.-13.saj)

11. sajandil leidsid aset olulised muutused kogu Põhja-Euroopas - nii Skandinaavias kui Vana-Vene aladel võeti vastu ristiusk, Vana-Vene valitsejad slaavistusid. See oli oluline murranguaeg ka Eestis. Lagunes viikingiaegne linnusasulate süsteem ning uued ja suuremad linnused ehitati uutesse kohtadesse. Hüppeliselt suurenes raua tootmine, rauast tööriistad ja relvad muutusid järjest odavamaks. Kasutusele tulid uued moodsamad maaharimisriistad, hakati kasvatama talirukist ja võeti kasutusele kolmevälja süsteem.

Rahvaarvu ja põllumaade suurenedes tekkisid põliskülad. Rauaaja lõpuks võis mitmel pool Eestis olla kasutuses juba suurem osa harimiseks sobivast maast, kujunesid välja kihelkonnad ning maakonnad. Kihelkondade valitsejaid nimetati kuningateks. Nii nagu varemgi, jagunes Eesti kaheks erinevaks kultuurialaks – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Kesk- ja Lõuna-Eesti künklikul ning soode ja veekogudega liigestatud maastikul jäid põllud killustatuks ning üksiktaluline asustus püsis kauem. 13. sajandi alguses võis  Eesti alal elada kuni 150 000 inimest.

Muinasajal elati peamiselt perede kaupa üksiktaludes. Toonased eluhooned kujutasid endast väikeseid (u 5x5 m) ristpalkidest suitsutaresid (suitsutuba), milles oli kerisahi. Suitsutare oli ühtaegu nii elamu kui rehi. Arvatavalt oli Muinas-Eesti kõige tavapärasemaks perekonnavormiks matriarhaalne suurpere, mistõttu oli ka naiste roll ühiskonnas väga oluline. Kuna seksuaalsuhted olid võrdlemisi vabad ja lapse isa polnud alati kindlalt teada, arvestati põlvnemist naisliini järgi. 13. sajandi alguses kirja pandud katked Liivi-latgali õigusest räägivad põgusalt tolleaegsest pärimiskorrast, mis põhines tõenäoliselt vallutuseelsel kohalikul traditsioonil. Selle teksti põhjal jäi maa ja talu, vähemalt mingil osal juhtudest, tütrele, poeg läks aga välja teise perekonda. Koos feodaalsuhete tekkimisega suurmaaomanike vahel tähtsustus tõenäoliselt ka meeste, kui sõdiva klassi, roll ühiskondlikus korralduses. Arvatakse, et olulisemad ühiskondlikud küsimused muinasaegses Eestis otsustati rahvakoosolekutel ehk kärajatel, kus hääleõigus oli peamiselt maaomanikel. Suurte üle-Eestiliste kärajate pidamiseks koguneti Raikkülas (Harjumaal).

Pildil: Varbola linnuse taastatud väravakäik ja linnuse plaan, Otepää linnamägi, hõbeaarded Tarvastu Suislepast ja Muhu saarelt.

Eesti kihelkonnad, linnused ja ülikud hilisrauaajal (11.-13.saj)

Hilisrauaajal oli Eesti ala põhiliseks haldusüksuseks kihelkond. Tõhusamaks maakaitseks ja suuremate viljavarude kogumiseks liitusid mõned kihelkonnad aja jooksul maakondadeks. Aastaks 1208 oli Eestis kihelkondi kokku umbes 45. Maakonnad olid Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Sakala, Ugandi ja Saaremaa. Leidus ka kihelkondi, mis ei olnud ühegi maakonnaga ühinenud – Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga. Kihelkonna võimukeskuseks oli sageli linnus, kihelkonna valitsejat nimetati kuningaks.

11. sajandil lagunes kõikjal Eestis endine viikingiaegne linnusasulate süsteem. Enamus vanu asulaid ja linnuseid jäeti maha ning uued ja suuremad linnused ehitati uutesse kohtadesse, asulaid nende juures enam ei olnud. 13. sajandiks võis Eestis linnuseid olla kokku kusagil viiekümne ümber. Nendest oli hea kontrollida kaubateid ning vajadusel ennast vaenlase sissetungi eest kaitsta. Linnuste valdajateks olid tõenäoliselt kõige rikkamad kohalikud ülikuperekonnad. Erilist tähelepanu väärivad alates 11. sajandi teisest poolest Läänemaale ja saartele, kus maa oli tasane, kerkima hakanud suured ringikujulise paekivist valliga linnused, sellised nagu näiteks Varbola, Lõhavere, Pöide, Valjala ja Soontagana. Eesti muinasaja lõpu ringvall-linnused on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo.

Ehkki Henriku kroonika nimetab eestlaste ülikuid vanemateks, on tõenäoline, et eestlased ise nimetasid neid siiski kuningateks. Rikka või pealiku tähenduses ilmus „kuninga“ mõiste eesti keelde juba enne meie ajaarvamise algust ning on siin säilitanud oma kõige algsema vormi (muinasgermaani - kuningaz). Meie muinaskuningate näol oli tõenäoliselt tegemist jõukamate ülikuperekondade peremeestega, kes elasid kas suurtaludes ehk mõisates või linnustes. Sõjaretkedel ja oma maa ning vara kaitsel tuli kuningal tegutseda sõjapealikuna. Võimuvõitlus erinevate ülikuperekondade ja kuningate vahel viis aja jooksul selleni, et juba viikingiajal hakkasid Eestis välja kujunema feodaalsuhted.

Ülikute ja kuningate perekonnad said oma jõukuse peamiselt kohalike maade maksustamisest ning nendel maadel toodetud saaduste (vili, raud, nahad, mesi, vaha) müümisest. Sageli käidi kaugematel kaubaretkedel naabermaades või maksustati kauba läbivedu oma haldusalast. Mõned Muinas-Eesti kihelkonnad võisid olla väga rikkad. Kui näiteks novgorodlased 1210. aastal Otepääd piirasid, maksid ugalased neile 400 marka nogaatasid (erinevate arvutuste kohaselt  kuni 80 kg hõbedat), et nad ära läheksid. 1212. aastal Varbolas maksid varbolased venelastele koguni 700 marka nogaatasid (erinevate arvutuste kohaselt kuni 140 kg hõbedat). Olgu mainitud, et vaid 150 g hõbeda eest võis toona osta mõõga, sõjahobuse või terve karja koduloomi. Soontagana vallutamisel 1210. aastal langes ristisõdijate saagiks lisaks muule varale tervelt 4000 lehma ja härga. 

Pildil: Eestist leitud muistsed sõjariistad – hõbekaunistustega odaots Kaarmast, odaots Kehalast, saare tüüpi mõõk Suure-Jaanist (rekonstruktsioon: Timmo Liiva ja Meelis Säre), pronksist nuiapea Harglast, mõõgatupe ots Varbolast ja hõbedast mõõgakäepide Maidlast.

Eestlaste muistsed rauakuningad – raud, sepised ning relvad

Sõna „sepp“ on eesti keeles üle 4000 aasta vana ning tähendas algselt osavat, meisterlikku ning kaunist. Juba pronksiajal tegeleti Eestis pronksi sulatamise ning pronksesemete valmistamisega, kuid tooraine selleks tuli sisse vedada mujalt. Rauamaaki seevastu leidus Eestis külluses ning  hiljemalt ajaarvamise vahetusel hakati siin soomaagist (limoniit) ka rauda tootma. Alates keskmisest rauaajast (5.-8. saj) oli raua tootmine ja sepakunst kõige arenenumaks käsitööharuks Eestis.

Rauda toodeti peamiselt Põhja- ning Ida-Eestis. Juba viikingiaja algupoolel hakkas Eesti suurimaks rauasulatuskeskuseks tõusma Tuiu piirkond Põhja-Saaremaal, hilisrauaajaks oli sealse rauatoodangu hulk paisunud tööstuslike mahtudeni ning ei saanud enam kuluda üksnes oma tarbeks. Ajavahemikus 12.-14. sajandini toodeti Eesti aladel kokku, ainuüksi kindlalt teada olevate andmete põhjal, vähemalt 3000-4000 tonni rauda. Nimetatud kogusega võidi sellel ajal katta ligi miljoni inimese rauavajadus, kuna keskmine inimene tarbis oma elu jooksul vaid umbes 2 kg rauda. Seetõttu veeti vähemalt pool toodetud rauast tõenäoliselt maalt välja ning Eesti võis seega olla muinasaja lõpul üks suurimaid raua tootjaid ning turustajaid Euroopas. 

Lisaks toorraua tootmisele valmistati Eestis muinasajal ka tööriistu ja isegi väga hinnalisi relvi. Juba eelviikingiajal (6.–8. saj) valdasid meie sepad selliseid keerukaid kunstvõtteid nagu damaskimine (keeduteras) ja raudesemete hõbetamine. Viikingiajal võeti laiemalt kasutusele paljud rauast tarberiistad - adraterad, naelad, lukud, võtmed ja anumad. Hilisrauaajal suurenes raua tootmine ning sellest erinevate riistade valmistamine hüppeliselt, mille tagajärjel muutusid tööriistad ja relvad järjest odavamaks. Tolleaegsete põhiliste käsitööriistade valik ja tase ei jäänud enam alla tänapäevastele - lisaks kõikvõimalikele kirvestele, vasaratele, tangidele, meislitele ja peitlitele tunti muuhulgas ka viili, rasplit, raamsaagi ning oherdpuuri.

Kuna kohalikust madala süsinikusisaldusega soorauast ei saanud kõva terast valmistada, tuli seda elastse ning vaheda riista saamiseks sepakeevituse abil kokku keeta välismaalt sisse ostetud süsinikterasega. Suur osa 10.-13. sajandist pärinevatest odaotstest koosnevadki kokku keedetud pehmest rauast südamikust ja kõvast süsinikterasest odalehest. Teatud liiki Saaremaal ja Lääne-Eestis valmistatud damaskitud ning hõbetaušeeringuga kaunistatud odaotsad levisid laiali pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres. Kohapeal valmistati ka võitlusnugasid ja isegi mõõku. 13. sajandiks oli mõõk muutunud luksusesemest tarbeasjaks ning oli tõenäoliselt olemas juba igal Muinas-Eesti ratsasõdalasel. Hilisrauajaks kujunes välja ka vähemalt üks Eesti oma mõõgatüüp - Saare möök. See raskepoolne ning väga tõhusa löögijõuga raierelv oli ettepoole kõverduva (falcata sarnase) teramikuga, teritatud vaid ühelt poolelt, teiselt poolt aga paksu ning tugeva seljarootsuga.

Kõige paremad ning hinnalisemad mõõgateramikud osteti muinasajal siiski sisse välismaalt. Need olid samuti valmistatud kokku keedetud pehmest rauast ja tsementeeritud süsinikterasest. Keltidelt pärinev keedudamastseeringu kunst elas oma õitsengu üle 8.-9. sajandi Reinimaadel, enamus muinasaegsete mõõkade teramikest ongi valmistatud just seal. Skandinaavia kaupmeeste vahendusel levisid „frangi terad“ üle kogu Põhja-Euroopa, suur osa ilusatest ja keeruka kujundusega mõõgapidemetest valmistati samuti Skandinaavias. Alates viikingiajast tulid kasutusele ka frangi mõõkadest odavamad islamimaade mõõgateramikud, mida veeti sisse läbi Bulgarimaa. Araabia mõõgad ei olnud üldiselt nii elastsed kui frangi omad ning võisid kergemini murduda.

Tõenäoliselt oli raua tootmine ja käitlemine Eestis otseselt kohaliku ülikkonna korraldatud. Soomaagi näol on tegemist maavaraga, mille hankimist ja sellest raua tootmist on suhteliselt lihtne kontrollida ning maksustada.  Arvestades toodangu mahtusid ja nende pealt tõenäoliselt teenitud kasumite suurust, võiks muinasajal rauakaubandusega tegelenud Eesti ülikuid nimetada meie maa muistseteks rauakuningateks. Seppade kiht oli muinasaegses Eestis väga tugev, nende võim murti lõplikult alles 14. sajandil, peale Jüriöö ülestõusu. Siis läks Eesti rauakaubandus lõplikult sakslaste kätte.

Pildil: Lääne-Euroopa eliitsõdalased 11.-12. sajandist, idapoolsete alade eliitratsaniku soomusrüü ja kergemas varustuses ratsamees 13. sajandist.

Muistsete eestlaste malev ja relvastus (11.-13. saj)

Sõjaohu puhul kutsusid eestlased kokku kohalik maakaitseväe ehk maleva, mida juhtis kihelkonnakuningas. Lisaks kaitsmisele võis malev vajadusel ka ise kaugematel sõjaretkedel käia. Eesti malevlaste põhilisteks relvadeks hilisrauaajal olid odad, sõjakirved, mõõgad ja võitlusnoad, kaitseks kasutati ümaraid kilpe. Erinevalt Vene alade asukatest ei kasutanud muinaseestlased väga palju vibusid, küll aga võib meie esivanemate erirelvaks pidada viskeoda, mille kasutamise kunsti nad täiuslikkuseni välja arendasid. Lisaks viskekaugust oluliselt pikendavatele viskepuudele kasutasid eestlased muistse vabadusvõitluse ajal ka erilisi tordeeritud ehk vinti keeratud kaelaga viskeoda otsi. Kui selline odaots kilbist läbi tungis, keeras see ennast sisenemisava suhtes risti ega tulnud enam välja, segades seeläbi kilbi edasist kasutamist.

Hilisrauaajast on pärit ka väikesed pronksist valatud nuiapead, mis on kaetud erineva suurusega ümarate muhkude või püramiidikujuliste nukkidega. Eriti rohkelt on neid leitud Vana-Vene riigi aladelt. Sellist tüüpi sõjanuiasid on peetud eelkõige kõrgemat staatust näitavateks võimusümboliteks, mida kasutasid pealikud. Ühe taolise nuia pea leidis rokkbändi Metsatöll trummar Marko Atso oma Hargla Tammekülas asuva talu õuelt. See pärineb 12. või 13. sajandist ning on ainus omataoline Eestis. Küll on varem Eestist leitud mõned pronksist ja rauast nuiapead, mis meenutavad äralõigatud nurkadega kuupe.

Muinaseestlastest sõjameeste välimuse kohta ei ole kahjuks väga täpseid andmeid. Laialt levinud kuvandi puhul murumütside ja ogaliste nuiadega heledapäistest tegelastest, on tegu siiski peamiselt kunstnike fantaasiaga. Ligikaudse ettekujutuse võib saada, vaadates meie toonaseid naabreid - pole alust arvata, et eestlaste sõdalased nendest väga oluliselt erinesid. Kuna kultuuride erinevus Ranniku-Eesti ja Sise-Eesti vahel oli väga suur, siis võib oletada, et rannarahvas, kes suhtles tihedalt skandinaavlastega, sarnanes nendele ka välimuselt. Samal ajal kagueestlased, keda mõjutas tihe suhtlus Venemaal elavate hõimudega, sarnanesid ka sõjavarustuselt rohkem nendele. Endale hobust ja vastavat varustust lubada võiv mees kuulus ratsanike hulka, keda oli 13. sajandiks eestlaste malevas kokku vähemalt kolmandik. Kihelkonnakuningate kaaskondlaste näol oli kindlasti välja kujunenud ka vähemalt mingi hulk päris elukutselisi võitlejaid, kelle põhitegevuseks oligi teenimine sõjameestena ning kes moodustasid maleva eliitratsaväe. Eliitsõdalase varustus kujutas endast sellel ajal kõikjal Euroopas üldjoontes oda, mõõka, kilpi, rõngasrüüd ja raudkiivrit, arheoloogilistel kaevamistel leitud rõngasrüüde katked näitavad, et nii võis see olla ka Eestis.

Henriku kroonika andmetel võtsid eestlased 13. sajandi vabadusvõitluse käigus kiiresti üle suurema osa sissetungijate poolt kasutatavast kõige moodsamast sõjatehnikast, nagu näiteks ammud ja kiviheitemasinad, õppides neid ka ise valmistama ja isegi täiustama. Kroonikas on andmeid ka selle kohta, et eestlased kasutasid tapetud vaenlastelt võetud turviseid. Kõike seda arvestades on tõenäoline, et muistse vabadusvõitluse lõpuks ei erinenud eestlased relvastuse ja üldise välimuse poolest enam milleski oma vastastest.

Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest (12. saj), Norras valmistatud sõdalast kujutav morsaluust malend (12. saj), Läänemere rahvad muinasajal.

Läänemere paganad 12. sajandil, Sigtuna rüüstamine

12. sajandiks oli paganlik Eestis jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele. Tugevat survet avaldati mõlemalt poolt ning 12. sajandil tuli eestlastel ette vastastikuseid sõjakäike nii lääne- kui idanaabritega. Peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal. Kagu- ja Ida-Eestis sõditi korduvalt Novgorodi vürstidega. 1116. aastal põletas vürst Mstislav Otepää linnuse, 1132. aastal sai aga vürst Vsevolod Vaigamaal tšuudide käest rängalt lüüa. 1134. aastal vallutas Vsevolod korraks uuesti Tartu, eestlased omakorda käisid mitmel korral Pihkva all (1177, 1190).

Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist 11. sajandil raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad (eestlased ja kurelased), kes selleks ajaks olid tõenäoliselt omandanud ka osa viikingipärasest usundist ning ideoloogiast. Väikeste ja kiirete laevadega lähenesid nad Taani ja Rootsi rannikule, korraldasid kiireid röövrünnakuid ning purjetasid tagasi. Kaasaegsed kurtsid, et need idaviikingid olevat taganedes niisama ohtlikud kui rünnates. 1170. aastal pidi Taani kuningas Valdemar Suur saatma kogu oma laevastiku Ölandi saarele rüüstama tulnud eestlaste ja kurelaste vastu, suure vaevaga saadi neist jagu alles teisel lahingupäeval.

1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad (eestlased, kurelased ja/või karjalased) Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millisest hoobist see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla norralaste rüüsteretk Eestisse paar aastat varem, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. On võimalik, et väravad olid peale Sigtuna retke mõnda aega Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul Eestisse.

Pildil: Kaali meteoriidikratri valli jalamil asuv „Kuradi puu“, muistsete slaavi puujumalate rekonstruktsioonid.

 

Eestlaste usund ja matmiskombed hilisrauajal, ristiusustamise algus (11.-13.saj)

Hilisrauaaja alguseks ei olnud kristlus veel Eestisse jõudnud. Saksa vaimulik Breemeni Adam (11. saj) mainib oma kroonikas Eestis ja Kuramaal elavaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestlandist (Ästlandi, Estlandi), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde, kellele ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid inimesi vaadatakse enne hoolikalt, et need terved oleks, et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.

Hilisrauaajal levisid Eestis varasemast ühetaolisemad kiivikalmed, suurenes maahaudade ja laibamatuste hulk ning tekkisid esimesed kalmistud. Hauapanuste hulk vähenes, nende hulgas leidub küll arvukalt ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. Väga levinud oli hauapeatsisse või jalutsisse asetatud savinõu sütega. Esimesteks märkideks kristlike mõjude jõudmisest Eestisse võivad olla kalmetest ja haudadest leitud võrdhaarse risti kujulised ripatsid, mis hakkasid levima 11. sajandil. Ristiusustamine tähendas kõikjal Põhja-Euroopas ka uue keskvõimu kehtestamist, mistõttu kohtas see tugevat vastuseisu. Paganliku soomeugri maailma vastureaktsioonina ristiusu levimise vastu on nähtud loomakujuliste (linnud, maod) ripatsite, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist. Samuti muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist. Väga tugevaks paganliku religiooni sümboliks sai põletusmatus, mille vastu kirik pidas vajalikuks alustada võitlust.

1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni) leidis aset päikesevarjutus, mis eestlaste uskumuse kohaselt kuulutas ilma kahtluseta kurjade aegade lähenemist. Sündmuse langemine aasta kõige tähtsamale pühale, mil ülistati tuld, päikest ja valgust, näis eriti halva endena. Samal ajal tegutsesid siin juba ka kristlastest misjonärid ning eestlased süüdistanudki Liivimaalt tulnud preestrit Theoderici selles, et ta söövat päikese ära. Kohe peale halvaendelist sündmust rüüstasid novgorodlased veelkord Tartu (1191) ja pisut hiljem Otepää (1192). 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu ning aastal 1208 korraldasid sakslased ja latgalid esimesed röövretked Ugandisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis kestis kuni aastani 1227, mil kogu Eesti oli sunnitud alistuma ning võtma vastu ristiusu.

Taarapita - saarlaste suur jumal (13. saj)

13. sajandist pärinevas Henriku Liivimaa Kroonikas (Heinrici chronicon Livoniae) on kirjutatud, et Virumaal “oli mägi ja väga ilus mets (arvatavalt kas Ebavere või Sinimäed), kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Samas kroonikas on ka mainitud, et eestlased hüüdsid „Tharapitat“ lahingus enesele appi. Kroonika ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul esineva nime eestipärane kuju võiks olla – Taarapita. Kõlalt sarnast tegelast nimetab ka 13. sajandil Islandil kirja pandud Knytlingasaga. Nimelt  asunud Rügeni saarel kolm paganlikku slaavi jumalat, kelle kujud taanlased 1168. aasta paiku hävitasid – Rinvit, Puruvit ja Turupið. Viimane neist ei ole oma kõlalt aga teadaolevatele slaavi jumalustele sarnane ning tõenäoliselt oli tegemist hoopis eestlaste Taarapitaga. On olemas veel üks kirjalik teade sarnase nimekuju esinemisest, mis pärineb küll oluliselt varasemast ajast. Aethisus Isteri 8. sajandil kirja pandud teoses „Kosmograafia” mainitakse saart nimega Taraconta (Taarakund, Taarakond) mis Lennart Meri arvates võis olla Saaremaa.

Taarapita nime algupäraseks kujuks ja tähenduseks on pakutud mitmeid tõlgendusi. Lennart Meri on arvamusel, et Taarapita tähendab „Taara pikne“. Urmas Sutropi tõlgendus on „Taara pitka“ (Taara on suur/pikk), mis vastab ka kroonika teatele, et Taarapita oli „saarlaste suur jumal“. Varasemalt on peetud kroonikas esineva nime tähenduseks ka hüüdu „Taara, avita (abita)!“

Samuti ei ole päris selge Taara tegelaskuju Eestisse jõudmise lugu. Üheks võimaluseks peetakse, et Taara pärineb läänest ja tema eeskujuks on skandinaavia piksejumal Þórr (Torr/Thor). Läänemere erinevatel kallastel laius muinasajal omavahel väga tihedalt läbi põimunud ja elavalt läviv kultuuriruum. Rootsi vanimad Thor-tüüpi kohanimed on koondunud Mälari järvestiku piirkonda ja suuremate jõgede suudmetesse. Ka Eestis on äikesejumal Taara või Tooru kõige enam tuntud just rannikualadel ning saartel. Teiseks versiooniks on võimalus, et Taara tuleb hoopis idast, on uurali päritolu ning moodustatud tüvest „tere“, mis algselt tähendas kõrget või ülemist. Sellisel juhul on tema sugulasteks saami Tiirmes (pikne), handi ja mansi Toorem/Tarom/Num-Torom (taevas, jumal) ja lõunasamojeedi karagassi Tere/Teere (taevas, jumal). Kolmanda variandina on võimalik, et kunagi on Euroopas olemas olnud ühtne piksejumal, kelle levik ulatus Põhjalast kuni Armeeniani. Armeenia eelkristlik jumal oli Tork/Thorkh, keldi piksejumal aga Taranis/Tanaros/Torainn. Väga suur on ka tõenäosus, et mõjutusi tuli mitmest erinevast suunast ning aja jooksul sulasid kõik need tegelased rahvausundis ja müütides omavahel ühte.

Igal juhul on üsna kindel, et Taara puhul oli tegemist muistsete eestlaste äikesejumalaga. Rahvausundis on äikesejumalat Taaraks või Tooruks nimetatud peamiselt Lääne-Eestis ja saartel (Läänemaa, Harjumaa, Saaremaa, Hiiumaa). Nendest piirkondadest on teateid ka tooruõhtu pühitsemisest neljapäeval, mis viitab skandinaavia mõjudele - rootsi keeles on neljapäev “Torsdag” (Thori päev). Äikesejumalat on Eestis tuntud aga ka teiste nimedega - Äike, Kõu, Pikne/Pikken/ Pikker, millest mõned võivad olla balti laenud (Perkūnas). Viru rannikul tuntakse soomepärast Ukut (Ukko), mitmel pool on kasutatud ka lihtsalt nimetust Vanaisa või Taevaisa.

Äike viljastas kevadeti maad. Kõu jälitas kuradit, kurat kartis välku ja hunti, kes oli äikesejumala loom. Kui välku lõi ja müristas, siis öeldi, et Taevataat kurjustab. Välgu sisselöömist eluasemesse peeti kindlaks taevaseks karistuseks ja välgust tulnud tuli, nagu tuli muinasajal üldse, oli väga püha. Kõuemürina kohta on öeldud ka, et taevakivid mürisevad. Saarlastel oli uskumus, et maa sisse löönud välgud on nooled, mis on „kiwwisuggo” ja „siledad, ni ku üks wai” . Kui juhtuti maa seest leidma mõni erakordselt sile kivi või koguni muistne kiviriist, usuti et see on „piksenool” või „äikesekirves”. Sellistel taevakividel usuti olevat erinevaid raviomadusi. Mujal Euroopas on ka meteoriite vanasti kivinoolteks nimetatud. On oletatud (L. Meri, V. Lõugas), et Henriku Liivimaa Kroonikas mainitud Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele. Meteoriit sisenes atmosfääri Virumaal, Pandivere kõrgustiku kandis ning maandus Saaremaal, mis vastab täpselt kroonika kirjeldusele. See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. 

Kasutatud materjal: 
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Kleis, R. (tõlkinud) Tarvel, E (toimetanud) 1982. Henriku Liivimaa Kroonika. Tallinn. Eesti raamat.

Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita.

Kulmar, T. 2006. Taevasest üliolendist usundilooliselt ja muinaseesti aineses. Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 30, 17 - 32.

Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

Mandel, M. 1991. Eesti 8.-13. sajandi mõõkade tüpoloogiast ja dateerimisest. Muinasaja teadus. Tallinn. Agu.

Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.

Mäesalu, A. Kaitserüüde arendamise põhjustest 13.-17. sajandil. Haak, A.; Russow, E.; Tvauri, A. (Toim.). Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks (227 - 248). Tallinn, Tartu: TA Kirjastus.

Mägi, M. 2009. Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Ariadne Lõng. 2009(1, 2), 76 - 101.

Peets, J. 1991. Eesti rauast muinasajal. Muinasaja teadus. Tallinn. Agu.

Sutrop, U. 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. Mäetagused, 16, 7 - 38.

Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.

Vahtre, S. 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn. Olion

Блог проекта „Один в прошлом“.

Eesti Entsüklopeedia.

Eesti lugu. Vikerraadio.

Eesti muinasesemed.

Haruldane sõjanuiapea Hargla Tammekülast.

Maidla muinaskalme aarded suurel näitusel.

Wikipedia.

Egge Edussaare fotokollektsioon (autor: Andres Lumi).

Jooksvad uudised ja värskeimad artiklid
meie FACEBOOKi lehel