Vanem rauaaeg

 

Esimestest raudesemetest esimese hõbevalgeni (5. saj e.m.a – 5. saj m.a.j)


Pronksiajale järgnenud rauaaja esimest kolmandikku nimetatakse Eesti arheoloogias vanemaks rauaajaks (500 e.m.a - 450 m.a.j), see jaguneb omakorda eelrooma rauaajaks (500 e.m.a - 50 m.a.j) ja rooma rauaajaks (50-450 m.a.j). Eelrooma rauaajal, umbes aastal 500 e.m.a, toodi Eestisse tõepoolest esimesed raudesemed, kuid neid oli igapäevases elus tõenäoliselt veel väga vähe. Andmeid raua tootmisest kohapeal on alles ajaarvamise vahetusest – siis saadi rauast tööriistu juurde ning lihtsustus oluliselt maaharimine ja muu töö. Rooma rauaaeg näib olnud üks rahumeelsemaid ajastuid Eestis minevikus – kalmetes puuduvad relvad, kusagil pole jälgegi linnustest. Meie esivanematel tekkisid sellel ajal tihedad sidemed lõuna pool elanud balti hõimudega, kelle asunduste kaudu liikusid Põhjala kaubad mööda Merevaiguteed Rooma impeeriumisse ning vastupidi, tuues aja jooksul rikkust ka Eesti randadele. Nii jõudsidki meie maale esimesed hõbeehted.

 

 

Esimesed raudesemed Eestis (5.-1. saj e.m.a)


Samuti nagu varase pronksiaja puhul, on ka meie rauaaja esimeste sajandite nimetamine rauaajaks mõneti eksitav ning mingit olulist vahet pronksiaja lõpuaastatel ja varasel rauaajal tõenäoliselt ei olnud. Esimesed rauast esemed toodi, praegu teadaolevate andmete järgi, meie maale tõepoolest umbes aastal 500 e.m.a, peamiselt Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast, lihtrahva hulgas ja igapäevases elus kasutati aga nii ehete kui tarberiistade valmistamiseks endiselt pronksi või veelgi lihtsamaid materjale. Laiemalt hakkasid raudesemed levima alles ajaarvamise vahetusel, kui rauda kohapeal tootma hakati. Samas säilib raud väga halvasti, roostetab kiirelt läbi ning oli varasel rauaajal kindlasti ka ihaldusväärseks taaskasutustoormeks. Seepärast pole võimatu, et jõukamatel ülikutel oli raudrelvi ja muid esemeid juba varem ning rohkem kui arheoloogid oletavad, kuid neid pole lihtsalt meieni jõudnud. Eestist on leitud kaks eelrooma rauaajast (500 e.m.a - 50 m.a.j) pärinevat mõõka, millised olid samal ajal laialt levinud ka Kesk-Euroopas ning Skandinaavias. Hauapanuste mitmekesistumist ja relvade panustamist kalmetesse rauaaja alguses on tõlgendatud kui märke uue ülikute või sõjameeste kihi väljakujunemisest toonases Eestis.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_02_01_ERR_eelrooma_rauaaeg_eestis.jpg

Pildil: Eelrooma rauaaeg Eestis (500 e.m.a - 50 m.a.j) – pronksist ehtenõel, väikeselohuline kultusekivi ja rauast mõõgatera.


Lohukivid, varased tarandkalmed ja Läänemere päikeselinnad (5.-1. saj e.m.a)


Võrdlemisi sooja kliimaga eelrooma rauaaeg oli maaviljeluse õitsengu ajastu, mil tõusis kõrgema au sisse ka igasugune viljakust tagav maagia. Selle ajastu Eesti arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida on teada ligi kaks tuhat. Tõenäoliselt juba pronksiajal levima hakanud lohukivide puhul on tegemist on rändrahnudega, mille pinnale on toksitud väikesed lohud. Arvatakse, et lohkude tegemine võis olla seotud viljakuskultusega. Rauaaja alguses tekkis Eestis ka uus kalmevorm – tarandkalme. Väikeste tarandikega varased tarandkalmed levisid põhiliselt samadel aladel, kus kivikirstkalmedki (Saaremaa, Läänemaa). Varased tarandkalmed kandsid edasi kivikirstkalmete pärandit ja matustes tõsteti esile kesksetesse kivikirstudesse maetud üksikuid surnuid. Sellistest kalmetest leitud luudelt ja koljudelt on leitud märke liha mahalõikamisest, mida on tõenäoliselt tehtud puhastatud luude kultusliku kasutamise eesmärgil. Ajaarvamise vahetusel levis sellistes kalmetes laiemalt juba ka surnute põletamise komme.

Viimastel sajanditel enne meie ajaarvamise algust ilmusid Läänemere saartele ja rannikuile (Rootsi rand, Gotland, Öland, Eesti saared, Läänemaa) väikesed ringvall-linnused. Ringikujuliselt ehitatud linnused võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks. Sellised ringvallid paiknesid küll enamasti asustuskeskustes, kuid tundub, et alaliselt nendes siiski ei elatud. Samuti ei pruukinud sõjaline kaitse olla nende ainus otstarve - tegemist võis olla ka kogunemiskohtadega pidustuste, tseremooniate ning laatade puhuks. Umbes samal ajal ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga ka Kaali pühapaik Saaremaal. Kaali kiviaed võis isegi olla kõikide teiste ringvallide ehitamise algseks eeskujuks. Sellesse pandud raudkivid on silmatorkavalt suured – osa koguni läbimõõduga 1,8 m. Elava liiklustee ääres asuv Saaremaa kuulus toona Eesti arenenumate maaviljeluspiirkondade hulka ning paistis silma tiheda asustuse ja mitmekesiste välissidemete poolest.

 

 

Rooma rahuaeg, Tacituse ja Jordanese aestid (1.-4. saj)


Rooma ajaloos nimetatakse meie ajaarvamise esimest kahte sajandit Rooma rahuajaks - sellel ajajärgul peeti sõdu vähem ning impeeriumi majandus sai hästi edeneda. Rooma kõrgaja elavdav mõju kiirgas toona isegi Euroopa kõige kaugematesse nurkadesse ning see aeg oli silmapaistva kultuurilise õitsengu ning elava vastastikuse läbikäimise ajastuks ka Läänemeremaades. Eestis oli rooma rauaaeg (50-450) üks rahumeelsemaid perioode läbi ajaloo – selle ajastu kalmetes leidub väga vähe relvi, linnustest pole aga jälgegi. 

Aastal 98 mainib Rooma kirjamees Publius Cornelius Tacitus oma raamatus „Germania” Läänemere idakaldal elavaid eesti hõime (aestiorum gentes): „Nüüd siirdusingi Sveebimere (Läänemere) parempoolsele rannale. Seal elavad mere ääres aestide hõimud, kellel on sveebide tavad ja välimus, kuid keel on lähemal Britannia keelele. Nad kummardavad emajumalat (Maaema?). Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel. Raudrelva kasutatakse harva, nuia päris sageli. Eri viljaliike ja muid saadusi viljelevad nad kannatlikumalt, kui oleks võinud oodata germaanlastele omase laiskuse põhjal.” Tacituse aestide puhul ei pruukinud küll olla tegemist otseselt ja ainult praeguse Eesti ala asukatega, vaid see nimetus tähistas pigem Läänemere idakaldal elanud rahvaid laiemalt. Eesti on Roomast väga kaugel ja kuna Tacitus ise siin kunagi ei käinud, siis ei saa temalt selles asjas ka väga suurt täpsust nõuda.

Aeste mainib ka teine Rooma ajalookirjutaja Jordanes (6. saj) oma teoses „Getica“. Nimelt ühendas 4. sajandi keskel idagootide kuningas Ermanarich kõik gooti sugu rahvad ühtseks hõimuliiduks, mille mõjuala küündis Mustast merest Läänemereni. Jordanese „Geticas“ on mainitud ka Põhja-Euroopa rahvaid nimetustega aestid ja tšuudid (aesti, thiudos), kes olevat samuti kuulunud Ermanarichi loodud hõimuliitu. Eestlaste tugevamad sidemed selle liiduga ei ole küll tõenäolised, kuid mõnedel üksikutel siinsetest hõimudest võis kokkupuuteid gootidega ju isegi olla. Gootide hõimuliidule tegid lõpu hunnide pealetung ja Ermanarichi surm 375. aastal.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_02_02_RR_rooma_rauaaeg_eestis.jpg

Pildil: Tuulingumäe tarandkalme (1. saj), rauda sisaldav soomaak ja sellest rooma rauaajal (50-450) valmistatud riistad.


Rauatootmise algus ja põlispõldude levimine Eestis (1.-5. saj)


Ajaarvamise vahetuse paiku toimusid eestlaste elukorralduses väga suured muutused ja uuendused - kohapeal hakati tootma rauda, maaharimine sai hoogu juurde, sõlmiti kaubanduslikke sidemeid lõunapoolsete maadega. Esimesed andmed rauatootmisest Eestis pärinevadki ajaarvamise vahetusest, sealtpeale hakkasid raudesemed aegamisi levima. Erinevalt pronksi toormest, oli rauamaaki Eesti soodes külluses ning selle metalli kohapeal tootmise võimalus muutis oluliselt toonaste inimeste elu. Raud muutus odavamaks, häid tööriistu saadi juurde ning maa harimine lihtsustus. 

Maaviljelus oli selleks ajaks saanud eestlaste kõige peamiseks elatusallikaks, Ranniku-Eesti tasasel maastikul olid juba ammu välja kujunenud põlispõllud. Põllumaa puudus sundis inimesi otsima hõlpsamini haritavaid ja kiiret saaki tõotavaid maalappe, kuna aga sellised paigad algelise maaharimisega kiiresti välja kurnati, jäi asustus seal sageli lühiajaliseks. Rooma rauaajal hakkasid põlispõllud levima ka seni metsadega kaetud viljakatel kõrgustikele Ida- ning Lõuna-Eestis,  sisemaa asustustihedus suurenes ja sealgi tekkis võistlus põllumaa pärast. Seevastu näivad aga Läänemaa ja saared ajavahemikus 2.-4. sajandini inimasustusest hoopis hüljatud olevat, juba 1. sajandi paiku jäeti enamus sinna ehitatud varaseid tarandkalmeid maha. Põllumaade väljakurnamise tõttu võis osa rahvast sealt lahkuda sisemaale või Edela-Soome, kus on ajaarvamise vahetuse paiku märgata Eesti-poolse arheoloogilise materjali lisandumist.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_02_03_RR_rooma_rauaaja_soled.jpg

Pildil: Sõled rooma rauaajast (50-450).


Virumaa õitseng, esimesed hõbeehted ja suured tarandkalmed (1.-5. saj)


Endisaegsed suhted rannaeestlaste ja Ida-Rootsi vahel jäid rooma rauaajal veidi soiku. Seevastu tekkisid meie esivanematel tihedad sidemed lõuna pool elanud balti hõimudega, kelle asundused Läänemere kagurannikul (Truso, Hedeby/Schleswig) olid olulisteks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele. Peamiselt Visla jõe suudmest liikusid need kaubad mööda Merevaiguteed Rooma ning vastupidi, tuues palju rikkust ka Eesti randadele. Alates 2. sajandist suurenes meie maal oluliselt kasutatava pronksi hulk, 3.-4. sajandil hakkasid ilmuma ka esimesed üksikud hõbeehted.

Kõige järsema hüppe tegi rooma rauaaja majandusliku õitsengu käigus Virumaa, mille sidemed Visla suudmealaga olid tõenäoliselt kõige otsesemad ja tihedamad. Seda võib järeldada seal levinud eripärase ehtemoe järgi, mis on meieni jõudnud tänu rikkalikele hauapanustele Virumaa kalmetes. Kividest laotud nelinurkse tarandkalme uus ja suurem vorm kujuneski välja 1-.2. sajandi jõukal järjel oleval Virumaal ning levis sealt edasi Kesk- ja Lõuna-Eestisse. Läänemaal ja saartel hakati uusi suuri tarandkalmeid rajama alles 4.-5. sajandil, kui seal vahepeal hõrenenud asustus taastus. 

Tarandkalmete asupaikadena eelistati kõrgemaid künkaid ja seljakuid. Algul maeti nendesse põletamata, hiljem nõrgalt põletatud ja alates 3. sajandist tugevalt põletatud surnuid. Erinevalt varasemast ajast, segati surnute põletatud säilmed nüüd kalmes omavahel kokku, nii et üksikisikuid ei olnud enam võimalik eristada. Ilmselt muutus lisaks matusekommetele sellel ajal varasemast kollektiivsemaks ka kogu muu elukorraldus ning ühiskondlik tähtsuskese laienes ühelt valitsevalt ülikult tervele tema perekonnale. Sellega koos muutus ka surnute hingede kuvand – nendesse ei suhtutud enam kui üksikutesse isikutesse, vaid kui esivanemate ühtsesse ja terviklikku kogukondlikku hinge. Tarandkalmete ehitamisest loobuti 4.-5. sajandil, kuid paljudesse nendest maeti surnuid edasi 5.-6. sajandini või veelgi kauem.



http://turm.ee/muinasaeg/_LEM_02_04_euroopa_sodalased_vanemal_rauaajal.jpg

Pildil: Relvamoode Euroopast. Keltide sõjariistad ja sõdalane (2.-3. saj e.m.a), germaani sõdalane ja Hilis-Rooma harikiiver (3.-4. saj m.a.j). Joonistused: Johnny Shumate, Angus McBride.




Kasutatud materjal:
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Lang, V. 2007. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu.
Lõugas, V. Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus.
Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Vahtre, S. 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn. Olion
Joonistused: Angus McBride, Johnny Shumate

1 kommentaar:

  1. Ainus mis paneb imestama - on sepanuga, naistenuga. Viikingite naistenuga on vaat et identne, kuid sellel noal on tagumatta kanna osa ja noa selg tagumatta jäetud - miks muidu nuga ise nii kaardud on :(. Norra ja põhja Rootsi haua leiud näitavad juba paremat ja mugavamat kvaliteeti. Kas antud piltil olev naistenuga on kogenematu sepa taotud või siis oli igal maakonnal oma eripära ?

    VastaKustuta