Muistne vabadusvõitlus

 

Eestlaste muistne vabadusvõitlus (13. saj)

Pildil: Ordurüütlid (pildid: Darren Tan, Cehric). Mõõgavendade ordu pitser ja vapp.

Põhjala ristisõdade algus, esimesed sõjaretked Eestisse, liivlaste ja latgalite alistamine

Põhjala ristisõjad said alguse 12. sajandi hakul sakslaste, poolakate ja taanlaste sõjaretkedest Visla jõest läänes elanud vendi hõimude vastu. 12. sajandi keskel algas ka Soome ristiusustamine rootslaste poolt. Sajandi lõpuks oli kitsas piirkond Eestist põhjas kuni Leeduni lõunas jäänud viimaseks paganlikuks kiiluks lääne- ning idakiriku vahel.

Tähtsaks keskuseks nii saksa kaupmeeste kui ka ristisõdijate liikumisel ida poole sai 1143. aastal asutatud Lüübek - sakslaste esimene linn Läänemere ääres. Lüübekist liiguti edasi Visbysse (Gotlandil), Pihkvasse, Novgorodi ja Väina (Daugava) jõe suudmesse. 1184. aastal saabuski Väina suudmes elavate liivlaste juurde piiskop Meinhard ja hakkas sinna ehitama kirikut. Turaidas tegutses Meinhardi abiline Theoderich. Theoderich olevat kannatanud surmaohtu eestlaste silmis väga halvaendelise päikesevarjutuse tõttu, mis leidis aset 1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni). Eestlased kinnitanud, et ta söövat päikese ära. 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu, lubades selles osalejatele kõikide pattude andeksandmist (indulgents) ning varalisi soodustusi. Taani kuningas Knud VI võttiski juba aastal 1196 või 1197 ette esimese sõjaretke Eestisse. Samal ajal rüüstasid Virumaa randa ka sakslased ja rootslased. 1206. aastal tungis Saaremaale taanlaste vägi, kes üritas sinna edutult linnust rajada.

Aastal 1200 jõudis koos 500 ristisõdijaga Liivimaale piiskop Albert, kes ehitas Väina jõe suudmesse Riia linna (1201) ning asutas Mõõgavendade ordu (1202). 1203. aastal ründasid Riiga suunduvad saksa ristisõdijad Ojamaal (Gotland) Taanist rüüsteretkelt naasvaid saarlasi. Mõõgavendade ordu abiga alistati ja ristiti Väina ning Koiva ääres elanud liivlased, eesotsas Turaida (Toreida, Koiva ääres) kuningas Kaupoga, samuti latgalid ning Beverini kuningas Talibald Talavast. Ordu alistas lisaks ka võndlased (eestlaste sugulashõim) ning rajas Võnnusse (Cesis) oma peamise tugipunkti (1207).

Pildil: Ordurüütlid, Eesti enne muistset vabadusvõitlust („Eesti ajaloo atlas“).

Läti Henrik, Sakslaste ja latgalite esimesed rüüsteretked ning Ümera lahing (1208-1210)

Kõige rohkem teavet muistse vabadusvõitluse kohta on meieni jõudnud tänu Henriku Liivimaa Kroonikale (Heinrici chronicon Livoniae). Henrik oli rahvuselt sakslane ning teenis preestrina Ümera (Jumara) latgalite juures, mistõttu teda nimetatakse ka Läti Henrikuks. Tuleb silmas pidada, et Henriku tekst esindab eelkõige vastaspoole vaateid ning huve. Siiski leidub kroonikas palju olulist teavet, mis laseb meil sajanditetagustest sündmustest veidi aimu saada.

1208. aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse. Rüüstamise ettekäändeks toodi sealkandis aastaid tagasi väidetavalt toimunud saksa kaupmeeste röövimine. Tõenäoliselt toimus rünnak eelkõige latgalite õhutusel ning ei pruukinudki tollel hetkel Riia piiskopi kavadega üldse sobida. Latgalid soovisid murda eestlaste, oma põliste vaenlaste, ülemvõimu piirkonnas, saksa kaupmehed olid aga huvitatud vabast kaubateest läbi Ugandi Pihkvasse. Löögi alla sattunud ugalastele läksid appi eestlased naabermaakonnast Sakalast (Viljandi ümbrus) ning koos tehti vasturetk Beverini (Talava maakonna tähtsamaid keskusi Lätis) linnuse alla (1208). Nüüd tungisid sakslased ja latgalid ka Sakalasse ning rüüstasid seal. Kasutades ära eestlaste rasket olukorda, ühinesid sissetungijatega ka Novgorodi ning Pihkva vürstid (1209-1212).

Peale sakslaste, latgalite ja kaasa sunnitud liivlaste korduvaid rüüsteretki Ugandisse ja Otepää teistkordset põletamist (1210) korraldasid eestlased, tõenäoliselt ugalased, 1210. aasta hilissuvel uue kättemaksuretke orduvägede peamisele tugipunktile Võnnus. Linnust piirati üsna edukalt kolm päeva. Kuuldes aga vaenulike vägede saabumisest Riia poolt, lahkusid eestlased linnuse alt ning korraldasid jälitajatele varitsus Ümera jõe metsasel jõekaldal, ülekäigukoha juures. Sakslasi, latgale ja liivlasi rünnati ootamatult enne jõe ületamist, kuna eelnevalt oli eestlastel õnnestunud jätta mulje, et nad on jõe juba ületanud. Eestlased saavutasid selles lahingus ülekaaluka võidu ning läkitasid Henriku kroonika sõnul teate võidust kõikidesse Eesti maakondadesse, et olla „üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu”.

Pildil: Lahing ordurüütlitega (pilt: Darren Tan).

Turaida sõjaretk, Varbola piiramine ja Lehola kuningas Lembitu (1211-1216)

1210/1211 aastavahetuse paiku tegid sakslased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse, läänlased vastasid kohe retkega Metsepolesse (liivi - Mõtsa Pūol, Edela-Eestis) liivlaste vastu. Kevadtalvel piirasid sissetungijad kuus päeva Viljandi linnust. Vallutada seda ei suudetud, kuid lõpuks olid sunnitud sakalased laskma linnusesse preestrid ja andma pantvange. Eestlased vastasid mitmete edukate rüüsteretkedega latgalite ja liivlaste vastu. Suvel võtsid saarlased ridalased ja revalased (kuni 4000 meest) ette suure sõjakäigu Turaidasse. Sealseid liivlasi üritati sundida kaasa tulema Riiat ründama, kuid abivägede saabumisel Riiast jäid eestlased kahe vaenlase vahele ning pikalt kestnud lahing lõppes verise lüüasaamisega. Selles lahingus said hukka Saaremaa ja Läänemaa tähtsamad kuningad ehk nagu ütleb Henriku kroonika: „langes Eestimaa pea”.

Latgalite ning sakslaste sõjaretked ulatusid nüüd juba läbi Sakala ja Ugandi põhjapoolsematesse maakondadesse (Vaiga, Järva, Mõhu, Nurmekund). 1212. aastal piiras Novgorodi vürst Mstislav 15 000 mehega Varbola linnust. Jõukal järjel olevad varbolased maksid venelastele 700 marka nogaatasid (erinevate arvutuste kohaselt kuni 140 kg hõbedat), et need koju läheksid. See oli väga suur summa, sest vaid 150 g hõbeda eest võis toona osta mõõga, sõjahobuse või terve karja koduloomi. Samal ajal kui venelased varbolastega maid jagasid, kogus Lehola Lembitu (üks Sakala kuningatest) sakalastest ja ugalastest suure maleva ning rüüstas edukalt venelaste tagalat Pihkvas. Lõpuks sõlmisid sõjast ja levivast katkust kurnatud eestlased (Sakala, Ugandi ja Läänemaa) samavõrd räbalas seisus olevate sissetungijatega kolmeks aastaks rahu (Turaida vaherahu 1212). Sakala maakond kuni Navesti jõeni pidi selle lepingu järgi võtma vastu ristimise.

1215. aastal rüüstasid sakslased,  liivlased ja latgalid veel enne vaherahu lõppu põhjalikult Ridalat (Põhja-Läänemaal) ning alistasid seejärel kohe Lehola (Lõhavere) linnuse Sakalas. Linnus süüdati põlema, Lehola kuningas Lembitu vangistati ning sunniti pereliikmete pantvangi viimise abil ristimist vastu võtma, mida ta ka näiliselt tegi. Nüüd leppisid Eesti maakonnad kokku ühise sõjakava vaenlase ründamiseks kolmest suunast, eesmärgiks Riia vallutamine. Viimane küll luhtus, kuna Saarlaste kavatsuse sulgeda tõketega Väina jõesuu nurjasid merelt saabunud ristisõdijate koged. Küll aga rüüstasid läänlased edukalt Metsepoles ja ugalased ning sakalased latgalite maal, kus tabasid ning tapsid Beverini kuninga Talibaldi, vana vaenlase ning eestlaste maa agaraima rüüstaja. Sakslaste ja nüüd veelgi vihasemate latgalite rüüsteretked Eestimaale aga jätkusid paraku tõusvas joones, kuni Ugandi nende käigus täielikult laastati. Oma panuse andsid ka venelased (Otepää 1215). Tulemuseks oli sunniviisiline ristimise vastuvõtmine Ugandis ja Sakalas (1215) ning pisut hiljem (1216) Soontaganal (Läänemaal).

Ugalaste liit sakslastega, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing (1216-1217)

Pihkvas tekitas ugalaste alistumine Riia võimule suurt pahameelt, kuna sealsed vürstid ise nendele maadele juba ammu hammast olid ihunud. Karistuseks laskis Pihkva vürst Vladimir seal järjekordselt rüüstata (1216). Ugalased, kes tahtsid häda sunnil sõlmitud liidulepingust vähemalt mingitki kasu saada, palusid abi Riiast, mida neile ka anti. Talvel kindlustasid ugalased koos sakslastega Otepää linnuse tugevamaks ning tegid ka ühiselt eduka röövretke Novgorodimaale (1217). See retk läks neile aga kalliks maksma, sest talve lõpul kutsusid novgorodlased ja pihkvalased kaasa saarlased, harjulased ja sakalased (kokku 20 000 meest) ning piirasid Otepää linnuse ümber.

Kuna ugalased olid just äsja Novgorodimaal riisumas käinud, ei tulnud venelastega kokku leppimine ning nende poole üle minemine kõne alla ning nad olid sunnitud jääma liitu sakslastega, kuna kõik teised eestlased nende vastu tulid. Ka sissepiiratutele Riiast saadetud abivägi (3000 meest) ei suutnud midagi ette võtta ning üle poole kuu kestnud piiramise järel sõlmiti rahu, mille kohaselt sakslased alistusid ja pidid Ugandist lahkuma. Otepää piiramine oli eestlaste jaoks väga oluline võit, vastaspoolele aga suurim kaotus terve muistse vabadusvõitluse vältel. Piiskop Albert sõitis peale seda ränka lööki Saksamaale uusi ristisõdijaid värbama. Paraku tuli eestlastel Otepää all sõdida mõlemal vaenupoolel, nagu seda on juhtunud ka enmike hilisemal ajal Eestimaal peetud sõdade käigus.

Otepääl saavutatud edust tiivustatuna kogusid eestlased nüüd (1217) vastupanu üldjuhiks kujunenud Lehola kuninga Lembitu juhtimisel suure sõjaväe, millega liitusid Henriku kroonika järgi „kõik kõigist maakondadest“ – ridalased,  harjulased,  virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Suure tõenäosusega pidid meritsi liituma ka saarlased, kui vägi ükskord Riia alla oleks jõudnud. Abiväe olid lubanud saata ka Novgorodi ja Pihkva vürstid, mis jäi aga kahjuks saabumata. Seni kui eestlased Navesti jõe lähedal 15 päeva venelaste abiväge ootasid, tungisid asjast aimu saanud ja suurt ohtu aimavad sakslased, liivlased ning latgalid ise kiirustades Ugandisse, et eestlaste rünnakut ennetada. Madisepäeval (21. september 1217) liikus sissetungijate eliitvägi (3000 meest) Viljandist Navesti jõe poole, kus kohtas eestlaste malevat (6000 meest). Lahing lõppes eestlastele kaotusega, langesid Lehola kuningas Lembitu ja palju teisi Sakala ülikuid (Vottele, Manivalde, Viitamas). Vastaspoole nimekaim langenu oli liivlaste ristitud kuningas Kaupo. Lembitu vend Õnnepäeva alistus ja sõlmis võitjatega rahu.

Taanlaste sissetung, Revala, Harjumaa ning Virumaa alistamine (1218-1220)

Ränk kaotus Otepää all ning ülinapilt saadud võit Madisepäeva lahingus oli sissetungijate leeri kõvasti heidutanud. Kuigi rüüsteretki eestlaste vastu jätkati ja suur osa neist sunniti 1218. aasta kevadeks näiliselt alistuma, jätkusid rahutused ning vastuhakud tegelikult endisel hool. Väinale tungisid saarlased ja Võnnu mõõgavendade linnust piirasid venelastega liitunud harjulased. Kuna eestlastest paganate võitmine käis isegi sakslaste, latgalite ja liivlaste ühendatud vägedele ilmselgelt üle jõu, palus Riia piiskop Albert 1218. aastal abi Taani kuningalt Valdemar II-lt.

Taani kuningas, kelle laevastikule kuulus tollel hetkel ülemvõim kogu Läänemerel, oli tundnud siinsete maade allutamise vastu huvi juba varem (1206. aastal oli taanlaste sõjaretk Saaremaale äpardunud). Nüüd kasutas ta võimalust ning 1219. aastal maabuski Taani kuninga hiigellaevastik (u 100 laeva) Revala rannal. Peale Lindanise (Tallinn) all ülinapilt võidetud lahingut revalaste ja harjulastega (kummalgi vaenupoolel u 2000 meest) ehitasid taanlased Tallinna kohale uue linnuse. Terve aasta võitlesid nad revalastega, enne kui need lõpuks ristimise vastu võtsid.

Samal ajal tungis sakslaste, liivlaste, latgalite ning (juba alistunud ja sõjateenistuse kohustust kandvate) sakalaste, ugalaste ja järvalaste ühisvägi Virumaale, kus rüüstati ohjeldamatult, kuni kõigi viie Viru kihelkonna juhid rahu palusid ja pantvange loovutasid. Nüüd (1220) algas Virumaal ning Kesk-Eestis tõeline võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel, kuna teise poole vastristitud sageli üle ristiti või karistuseks koguni hukati.

Pildil: 13. sajandi sõjamehed („Mount & Blade“).

Rootslased, saarlased ja eestlaste suur vasturünnak (1220-1223)

1220. aastaks oli enamvähem kogu Eesti sakslaste ja taanlaste poolt alla heidetud, erandiks jäid vaid saarlased, kellest ei saadud kuidagi jagu. 1220. aastal tungis suure sõjaväega Läänemaale Rootsi kuningas Johan Sverkersson ning asus oma vägedega Lihulasse. Sakslaste võim Läänemaal oli veel väga nõrk ning Rootsi lootis siit samuti oma osa saada. Peale kuninga lahkumist saabusid aga Lihula alla saarlased, panid linnuse põlema ja lõid kõik seal olnud Rootsi kuninga sõjamehed (500 eliitväelast) viimseni maha. Rootslaste purustamine Lihulas oli suur võit eestlaste jaoks ja väga ränk kaotus rootslastele, kelle vallutuskatse Eestisse seeläbi otsustavalt ning lõplikult nurjati.

1221. aastal  piirasid saarlased koos revalaste, harjulaste ja virulastega kaks nädalat ka Tallinna, kuid ei suutnud seda vallutada. 1222. aastal üritasid taanlased omakorda Saaremaale tungida ja sinna kivilinnust ehitada. Saarlased käisid aga Varbolas uurimas kiviheitemasinat, mille taanlased varbolastele, oma uutele alamatele, olid kinkinud ning valmistasid selle eeskujul Saaremaal ise 17 uut masinat. Taanlaste linnus vallutati nende eneste sõjakunsti abil ning tehti maatasa, „nii et kivi ei jäänud kivi peale“. Muist linnuses olnud taanlasi võeti pantvangi, teiste hulgas ka piiskop Alberti vend Theoderich.

Saarlaste eeskujul ning õhutusel alustati 1222. aastal uut vastuhakku ka mujal Eestis. Mandril sai vastupanu esmaseks keskuseks Varbola, harjulastega tulid kaasa läänlased, hiljem ka virulased ja järvalased. Sakalased hõivasid Viljandi linnuse (1223), vabastati ka Otepää ja Tartu. Eestlased ütlesid lahti uuest usust, pesid ristimise eneselt puhta veega maha, kaevasid kalmistutelt välja oma surnud pereliikmete kehad ning põletasid need paganlikul kombel. Lisaks Saaremaale võeti pantvange ka mujal, kuni neid oli lõpuks nii palju, et eestlased said tagasi vahetada oma vangis olevad pereliikmed ning muist vangidest kingiti veel venelastelegi. Sõjasaagiks saadi ka rohkelt ambe ja muid sõjariistu. 1223. aastaks oli kogu Eesti vaba, kristlaste ainsaks tugipunktiks jäi taanlaste käes olev Tallinn. Saarlased, läänlased, harjulased, järvalased ja virulased piirasid seda küll mitu korda ja pikalt (1223, 1224), kuid ei suutnud vallutada. Ordu oli saanud ränga löögi - vähemalt kolmandik ordu rüütelvendadest kaotas oma elu, nende hulgas kogu Lõuna-Eesti juhtiv koosseis.

Viimane vastupanu ja Mandri-Eesti alistamine (1223-1225)

Taas algasid vastastikused sõjaretked Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel. Üks suur lahing peeti veel Ümera jõel (1223), paraku aga oli saabunud Saksamaalt uus hulk ristisõdijaid ning eestlased said lüüa. Kuna kardeti, et Eesti maakonnad üksinda ei suuda Taani ja Riia jõududele vastu seista, otsisid Ugandi ja Sakala kuningad abi Vene valitsejatelt. Novgorodi ning Pihkva vürstid saatsidki oma väesalgad Tartusse ning Viljandisse. Vladimiri-Suzdali suurvürstilt Juri saatis Eestisse koguni oma venna Jaroslavi koos 20 000 sõjamehega. Saarlased meelitasid venelaste hiigelmaleva Tallinnat piirama, kuid peale neli nädalat kestnud tulemusteta piiramist sai venelastel isu täis ning nad pöördusid koju tagasi, rüüstates enne korralikult Revala külasid.

1223. aasta suve lõpul alustasid sakslased vastupealetungi ning kaotatud linnuste tagasivallutamist. Viljandi alla toodi väga suur vägi (8000 meest) ning alustati ägedat piiramist. Eestlased kaitsesid end sõjasaagiks saadud ambude, raskeambude ja kiviheitemasinatega, mida nad ise juurde olid ehitanud. Peale kaks nädalat kestnud piiramist oli linn lõpuks sunnitud alistuma. 1224. aasta alguses vallutasid sissetungijad tagasi ka Harju-, Järva- ning Virumaa, Lohu linnust piirati sealjuures samuti kaks nädalat.

Kõige kauem pani Mandri-Eesti linnustest sissetungijatele vastu Tartu, mida kaks korda ilma tulemuseta piiramas käidi (1223, 1224). Linnust kaitsesid eestlastest ammukütid ja saarlaste kunsti järgi ehitatud kiviheitemasinad. Lisaks saabus Tartusse oma meestega ka Novgorodi teenistusse astunud kunagine Koknese vürst Vetseke (Vjatško), kes nõudis nüüd maksu Ugandist ja mujaltki ümbruskonnast. Kolmas piiramine 1224. aasta augustis valmistati sakslaste ja nende liitlaste (latgalid ja liivlased) poolt põhjalikult ette. Tartut võis kokku kaitsta umbes 1000 meest erinevatest maakondadest, kes olid kogunenud sinna viimaseks vastupanuks. Peale pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ning sellega eestlaste laiaulatuslikum vastupanu mandril ka lõppes. Sakala ning Ugandi linnused jäid edaspidi peamiselt sakslaste võimu alla ning nende maakondade endine eesti soost ülikkond hävitati. 1225. aastal ehitas Tartu piiskop Otepääle Eesti esimese kivilinnuse.

Pildil: Muhu linnuse vallutamine.

Pildil nähtav piiramistornist linnusesse tungimise taktika ei ole ajaloolaste poolt kinnitust leidnud, tegemist on kunstniku fantaasiaga. Piiramistorne kasutati pigem laskeplatvormina ammumeeste jaoks.

Viru vasallide paavstiriik ja Saaremaa vallutamine (1225-1343)

1225. aastaks olid Virumaa ning osaliselt ka selle naabermaakonnad, jäänud taanlaste ning sakslaste mõjupiirkondade vahele.  Toimuvas võimuvõitluses püüdsid oma positsiooni säilitada ning parandada ka kohalikud eesti soost ülikud, kellel oli selles piirkonnas üsna suures ulatuses õnnestunud ellu jääda ning võimu juures püsida. 1225. aasta sügisel puhkeski seal tõsine tüli, mis olevat alguse saanud Viru vanematest, kes kutsunud endale appi sakslasi Otepäält. Sakslased lõid taanlased Virumaa linnustest välja ja asusid seal ise valitsema.

Samal ajal viibis Eestis kohaliku olukorraga tutvuma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm. Taanlaste ja sakslaste vahelise sõja ärahoidmiseks moodustas Wilhelm tülile põhjuseks saanud aladest paavsti nimel eraldi haldusüksuse. Pudivirus tulid kokku kõik kohalikud vanemad ja Wilhelm võttis Virumaa paavsti võimu alla - see tähendas eestlaste edaspidist alluvust otse paavstile.  Uue riigikese põhiliseks sõjaliseks jõuks said eesti soost ülikud, kuna paavstivõimul puudusid seal oma sõjajõud. Wilhelm püüdis sundida sakslaseid ja taanlaseid tunnustama lisaks Virumaale ka Järvamaa ning Läänemaa kuulumist paavsti kaitse alla. Tallinnas toimusid läbirääkimised isegi varbolastega Harjumaalt, sellele olid aga Taanlased nii kindlalt vastu, et Wilhelmil tuli tagasi tõmbuda. Moodustunud uus vaheriik oli kohalike eestlaste seisukohalt antud olukorras parim võimalik variant. Kui see oleks püsima jäänud, oleks Eesti võinud, kohalikku päritolu ülikute juhtimisel, saada omale oluliselt iseseisvama riigi kui seda tunneb praegune ajalugu.

Paraku lahkus Wilhelm Eestist ning juba 1226. aasta mais vallutas Tartu piiskopi vasall Johannes Dolenist ühe Virumaa linnuse (võibolla Tarvanpe e. Rakvere). Taanlased omakorda asusid rüüstama Ridalat. Wilhelmi poolt määratud asevalitseja magister Johannes pidi sõjalise jõu suurendamiseks läänistama osa maid sakslastest vasallidele, kes hakkasid aga vägivallatsema. Tulemuseks oli järvalaste ning virulaste vastuhakk. Taanlased sekkusid omakorda, Johannesel tuli sakslasi veelgi juurde kutsuda ning eestlaste vastuhakk suruti maha. 1227. aasta suvel piirasid sakslased Tallinnat ning sundisid taanlased alistuma. Tallinn, koos Revala, Harju, Järva ja Viruga, läks Mõõgavendade ordule. Viru vasallide lugu aga sellega veel päriselt ei lõppenud. Võimuvõitlus kestis edasi ning veel 1233. aastal toimus Tallinnas Toompeal verine lahing paavsti vasallide (paavstile läänitruudust vandunud vasallid Virumaalt, Lodede suguvõsa Läänemaalt ning teisi eestlasi ja kuralasi) ja ordu vahel, mis lõppes paavsti vasallide tapmisega.

1227. aastaks olid eestlastest jäänud alistamata vaid saarlased, kelle peale vallutajate hammas seni ikka veel polnud hakanud. Peale pikki ja põhjalikke ettevalmistusi ning vägede koondamist läks sakslaste ja nende liitlaste hiigelmalev (20 000 meest) lõpuks 1227. aastal üle merejää. Suurte piiramismasinate toel vallutati Muhu linnus tormijooksuga ning purustati. Järgnenud Valjala piiramisel andsid saarlased lõpuks alla. Saaremaa vallutamisega 1227. aastal loetakse eestlaste muistne vabadusvõitlus ametlikult lõppenuks, kuigi tegelikkuses vastupanu võõrvallutajatele siiski päriselt ei raugenud. Saaremaa vabastas end veel mitmel korral võõrvõimust (esimest korda juba 1236. aastal). Ülestõusud jätkusid ka hiljem (1260, 1320) ning muistse vabadusvõitluse lõppakordiks sai alles Jüriöö ülestõus 1343. aastal.

Pildil: Ristisõdijad ning eestlaste sõdalased 13. sajandil. Amb ja kiviheitemasin.

Kaotus ja selle põhjused

Rääkides eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, peame meeles pidama, et see ei olnud pidev kaotuste rida - eestlaste edukas vastupanu suure hulga vastaste  järjekindlatele vallutamiskatsetele kestis kokku umbes kakskümmend aastat. Eestlaste vastu võitlesid Riia piiskop, Mõõgavendade ordu, latgalid, liivlased, taanlased, rootslased, venelased ja isegi leedulased (1213, 1219). Ettevõtmist toetas Rooma paavst isiklikult. Sealjuures ei olnud võit, mille sissetungijad lõpuks ühisel jõul saavutasid, kaugeltki ülekaalukas, vaid pigem ülinapp. Rootslastest saadi koguni võitu ning tõrjuti nad maalt välja.

Paljud üldlevinud seletused eestlaste kaotuse põhjuste kohta ei ole päris täpsed. Näiteks ei saa peamiseks põhjuseks lugeda maakondadevahelise ühtsuse puudumist. Tõsi, oma riiki eestlastel veel ei olnud. Seda enam on tähelepanuväärne, kuidas omavahel niivõrd lõdvalt seotud maakonnad suutsid ühiselt koondada suuri väehulki - näiteks Otepää piiramise või Madisepäeva lahingu ajaks. Eriti tihedat koostööd tegid lähimad naabrid – ugalased sakalastega, saarlased läänlastega, revalased harjulastega.

Samuti ei pea paika ettekujutus, et sissetungijad olid nii relvade kui kaitsevarustuse arengu poolest eestlastest väga pikalt ees. Väike arengueelis, ristisõdadest saadud kogemuste ja tehnoloogiate näol, kindlasti oli, kuid see ei olnud sõja tulemuse seisukohalt määrav. Eestlastel võis tõesti rauast turviseid olla kasutusel veidi vähem kui sakslastel, mitte aga mahajäävusest tingituna, vaid tulenevalt kohaliku maastiku ning sõjapidamisviisi eripärast (kiired rünnakud ja ootamatud manöövrid). Eestlased olid hilisrauaajal, ajaloolaste poolt tõendatult, ühed suurimad rauatootjad Euroopas ning tundsid hästi ka sepakunsti. Seetõttu relvade ning kaitserüüde jaoks vajalikust rauast ning selle töötlemise oskustest neil kindlasti puudust ei olnud. Põhjus, miks muinaseestlaste kiivreid ja turviseid meieni pole jõudnud, seisneb pigem õhukese raua väga halvas säilivuses. Rooste sööb selle kiirelt läbi, samuti oli raud veel toonagi ülikallis ning ihaldusväärne taaskasutustoore. Näiteks võib tuua fakti, et ka Saksamaalt on samuti leitud vaid paar vaadeldava ajastu kiivrit, millest aga keegi ei järelda, et sakslased 13. sajandil kiivreid ei kasutanud.

Sakslaste mõningane edumaa laskerelvade ning sõjamasinate arengus oli sõja algusaastatel tõesti olemas – ammud ja vastukaaluga töötavad kiviheitemasinad (blide, trebuchet) olid Lääne-Euroopas just äsja kasutusele võetud. Sõjatehnika kõige uuema sõnana rakendati neid nüüd siinses tulises sõjakoldes. Eestlased võtsid nimetatud uuendused aga vaenlastelt kohe üle ning 1223. aasta ülestõusu ajal kaitsesid nende linnuseid juba oma ammukütid ning samuti kiviheitemasinad. Nii olid eestlased selleks hetkeks ise sõjamasinate kasutamises kõigist Läänemere idakalda ning Vene alade rahvastest omakorda ette läinud. Esimesed teated teistest rahvastest, kes siinkandis ambe ja kiviheitemasinaid kasutasid (zemgalid, venelased), pärinevad alles pool sajandit hilisemast ajast.

Niisiis - eestlased tegid koostööd ja olid hästi relvastatud. Kogu Eesti üldist sõjalist jõudu 13. sajandi alguses võib pidada enamvähem võrdseks Novgorodimaa jõuga samal ajastul - see oli päris suur. Miks siis ikkagi alla jäädi? Eestlaste kaotuse peamiseks põhjuseks tuleb ilmselt pidada järjepidevat rüüstamist ning maa ja rahva väljakurnamist rohkearvuliste vaenulike jõudude poolt. Eestisse tehti, erinevat päritolu sissetungijate poolt, ainuüksi 63 päris kindlalt teadaolevat sõjaretke, mille otsene eesmärk oli tapmine ning laastamine. Selle tulemusena ei jätkunud eestlastel lõpuks enam piisavalt ei juhte ega reavõitlejaid.

Kaotuse võimalikuks lisapõhjuseks võib tuua veel eestlaste vähese kogemuse suurearvuliste sõjajõudude juhtimisel ning tegevuse kavandamisel, mis võis näiteks mängida olulist osa Madisepäeva lahingus. Sakslaste väejuhid seevastu paistsid silma väga osavate sõjategevuse kavandajatena (strateegia) ning nende kavade täideviijatena (operatiivjuhtimine). Just ennetav kiirrünnak eestlaste mittetäielikult koondunud maleva vastu võis neile Madisepäeva lahingus võidu tuua. Samuti oli sakslastel, nii juhtidel kui reavõitlejatel, kindlasti suurem kogemus avamaalahingute pidamises, milles eestlased ei olnud nii head. Ka see võis nii Madisepäeva lahingu, kui ka mõne teise kokkupõrke, tulemust mõjutada. Linnuste kaitsmisel olid eestlased seevastu oluliselt edukamad.

Vt. lisaks: Hilisrauaaeg / Eestlaste muistsedrauakuningad, Muistsete eestlaste malev ja relvastus

Pildil: 13. sajandi ammukütid (pildid: Darren Tan ja „Mount & Blade“). Kodasoo külast leitud 13. sajandi raudkübar. 13. sajandi kiviheitemasin. 1222-1223 aastate vabadusvõitluse ajaks olid eestlaste malevas kasutusel juba nii ammukütid kui ka kiviheitemasinad.

 

Eestlased peale alistamist (1224-1343)

Alistamine võõrvallutajate poolt tõi eestlastele kaasa mitmesuguseid koormisi ja kohustusi, mida  nimetati ka „ristiusu ikkeks”. Nende hulgas olid kümnis kirikule, nõue osaleda kirikute, linnuste, teede ja uute isandate elumajade ehitamisel ning paar teopäeva nädalas künni- ja külviajal. Lisaks majanduslikele kohustustele määratleti ka kohustused usukommete täitmise osas ja karistused nendest üleastumise eest. Eestlased tõrjuti kõrvale tulutoovast väliskaubandusest, millega hakkasid tegelema peamiselt saksa soost hansakaupmehed. Kõige kahjulikumad olid kohalike elanike jaoks uute võimude püüded piirata ja keelata põliselanike iidset rannaõigust. Päris lõplikult see neil korda ei läinudki.

Paljudel eestlastel õnnestus teatud hulk oma seniseid õigusi siiski säilitada. Kui Sakala ning Ugandi eesti soost ülikkond peale 1223/24. aasta sündmuseid suuremalt jaolt hävitati, siis teiste maakondade alistumistingimused olid leebemad ning paljud kohalikud kuningad säilitasid uute isandate vasallidena suure osa oma senisest võimust. Läänistatud aladel kuulus vasallidele kohalik kohtuvõim, põlisrahva valdusesse jäi ka hulk linnuseid. Eesti soost vasalle võis peale muistset vabadusvõitlust olla keskmiselt umbes 10%. Saaremaa vasalkond oli kuni Jüriöö ülestõusuni (1343/44) valdavalt kohalikku päritolu, umbes sama võis seis olla ka Läänemaal. Põhja-Eesti läänimeestest võis olla umbes kolmandik kohalikku päritolu. Oluline muutus eesti soost ülikkonna ja eliitsõjameeste klassi koosseisus toimus peale Jüriöö ülestõusu, mida tulekski lugeda muistse vabadusvõitluse tegelikuks lõpuks.

Eesti soost vasallid, nagu kõik teisedki, kandsid sõjateenistuse kohustust oma uute isandate ees. Seda ei tuleks aga võtta pelgalt kohustusena, vaid ka vabade meeste seniste sõjameheõiguste säilimisena. Mõnede piirialadel elavate talupoegade kohustused võisidki piirduda ainult sõjateenistuses käimisega. Väga suurele iseseisvusele ja  jõukusele viitavad näiteks leiud Siksälä kalmistult Eesti kagunurgas, keskaegse Liivimaa idapiiri vahetus läheduses. Sealsed odade, kirveste ja kannustega ratsamehematused (13.-15. saj) on märgiks selle paiga elanike erilisest seisusest võrreldes sisealade talupoegadega. Piiriäärse rahva lojaalsus oli maaisandale tähtis ning eriõigused pidid ilmselt tagama nende ustavuse.

Harju-Viru üleminekul ordu valdusesse kohustusid sealsed vasallid saatma, saja adramaa kohta, kord aastas ühe hästi relvastatud rüütli ja kaks kergete relvadega meest sõjakäigule väljapoole Liivimaad. Ajaloolase Evald Blumfeldti avastatud Järvamaa külade nimekirjas (pärineb ajavahemikust 1288-1346) on ära märgitud, kui palju peab mingi küla sõjakäigu puhul välja panema hobuseid ja mitu meest peab olema plaatvestidega (plathen). Järvamaa malev (malwye) koosnes nimelt 88 plaatvestidega varustatud vabatalupojast ja 433 tavalisest talupojast. Vabatalupojad ehk maavabad oli Vanal Liivimaal kõrgem ning jõukam talupoegade seisus, kes omasid rohkem maad ning kellel oli rohkem õigusi. Ka naabermaadest on samast perioodist (13.-14. saj) teateid kohalikku päritolu maavabadest ratsaväelaste klassi olemasolust (Preisi rüütlid, Salaspilsi ja Kura kuningad). Eesti sõjameeste olulist osa keskaegse Liivimaa sõjanduses kinnitab ka asjaolu, et eesti või liivi keelest laenati kohalikku saksa ja ladina keelde sõnad mal(e)wa (maakaitsevägi) ja maia (peamaja, sõjaväe kogunemis- ja laagriplats).

Jüriöö ülestõus (1343-1346)

Seoses Taani kuningavõimu nõrgenemisega tõusis 14. sajandil päevakorda vahepeal taas Taani kätte sattunud Põhja-Eesti alade müümine Liivi ordule. See ei olnud aga meeltmööda kohalikele, kellele sobis valitsejaks palju enam Taani kuninga kauge ja lodev võim kui ordu raudne käsi. Taani ja Rootsi olid parajasti omavahel sõjas, Liivimaa valitsejad omakorda sõjas venelastega - eestlastele tundus olukord võimu haaramiseks soodne. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorema riimkroonika" andmetel „tahtsid Eestlased oma kuningaid saada“.

Ülestõusnute tegevus oli eelnevalt põhjalikult ette valmistatud, selle juhid võtsid ühendust ning sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega, samuti Taani kuningaga. Ülestõusu juhtideks ja korraldajateks peab ajaloolane Sulev Vahtre kõige tõenäolisemalt kõrgemat kihti talupoegi, varasemate muinasülikute järeltulijad, kelle käes oli endiselt kohalik haldusvõim (talupojaomavalitsused) ja kohaliku tähtsusega kohtupidamine (talupojakohtud). Nendel inimestel oli eestlaste ühiskonnas endiselt tähtis positsioon ja suur mõju. Ülestõusu korraldamisega võisid seotud olla ka eesti soost vasallid, kuigi mingeid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Paraku, nagu enamike Eestis toimunud sõdade puhul tüüpiline, koosnesid ka ülestõusnute vastasjõud peamiselt eestlastest. Välismaalaste arv toonases Eestis ei olnud kuigi suur ning piirdus peamiselt juhtivate isikute ning linnakodanikega. Arvatakse, et piiskopi- ning orduvägedes oli eesti rahvusest sõjamehi isegi kuni 90%.

Jüriöö ülestõus algas Harjumaal, ööl vastu jüripäeva, 23. aprillil 1343. aastal. Mässajate vägi asus sõjalaagrisse Tallinna all. Umbes samal ajal algas sõjategevus ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati ümber Haapsalu. Saksa ordu oli parasjagu (tõenäoliselt mitte juhuse läbi) sõdimas Pihkva piiril. Saanud teate ülestõusust, pöörduti sealt kiiresti tagasi. 4. mail toimusid Paides ülestõusnute  ja ordumeistri vahel läbirääkimised, mis lõppesid eestlaste saadikute tapmisega sakslaste poolt. Ordumeistri sõjavägi, põrganud 11. mail ülestõusnutega kokku Kämblas ja Kanaveres, purustas 14. mail eestlaste sõjalaagri Lasnamäe Sõjamäel. Tallinn läks Saksa ordu võimu alla, ülestõusnute toetamiseks kohale jõudnud Turu ja Viiburi foogtid pidid samuti taanduma.

Sellega kogu asi aga alles algas. Jüriöö ülestõus kestis kokku umbes kaks aastat, mille jooksul kindlustasid harjulased vähemalt kaks linnust (võibolla Varbola ja Lohu) ning sakalased ühe. Mai lõpul sooritasid pihkvalased ülestõusnute kutsel sõjakäigu Tartu piiskopkonna lõunaosasse. Suvel oli vähemalt Harjumaa veel endiselt eestlaste käes, hiljemalt juulis algas sõda ka Saaremaal, kus võeti ära Pöide linnus. Alles oktoobri lõpus Preisimaalt Riiga saabunud abivägi suutis Harjumaa enese valdusesse saada. Eestlaste vastupanu lõplikku mahasurumist Preisi abivägede poolt pole kroonikates kuigi palju kirjeldatud, mistõttu on ülestõusu teise, võibolla hoopis olulisema, poole sündmused meile praktiliselt teadmata.

1344. aasta veebruaris tungis orduvägi üle merejää Saaremaale, kus saarlased olid kindlustanud ennast Karja linnuses. Pärast ägedat ja ohvriterohket võitlust linnus vallutati ning saarlaste juht Vesse hukati piinarikkalt – tema jalad rebiti kiviheitemasina abil liigestest välja. Lõplik Saaremaa vallutamine toimus aga alles 1345. aasta alguses, kui sinna suundus orduvägi koos abilistega Riia peapiiskopkonnast. 1346. aastal müüs Taani kuningas Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, veel 1348. aastal taotlesid mõned Eestimaa vasallid üleminekut Rootsi või Taani kuninga võimu alla.

Kasutatud materjal: 
Kala, Tiina; Kaljundi, Linda; Kreem, Juhan; Leimus, Ivar; Markus, Kersti; Mänd, Anu; Põltsam-Jürjo, Inna; Russow, Erki; Selart, Anti; Tamm, Marek; Valk, Heiki (2012). Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut

Kiilmann, K. 2006. Muistse vabadusvõitluse algus (1208-1211) läbi tänapäevaste sõjapidamise pintsiipide. Lõputöö. Tartu.
Kleis, R. (tõlkinud) Tarvel, E (toimetanud) 1982. Henriku Liivimaa Kroonika. Tallinn. Eesti raamat.
Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita.

Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Mäesalu, A. Kaitserüüde arendamise põhjustest 13.-17. sajandil. Haak, A.; Russow, E.; Tvauri, A. (Toim.). Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks (227 - 248). Tallinn, Tartu: TA Kirjastus.
Mäll, J. 2011. A 13th-century kettlehat from Kodasoo. Estonia. Gladius XXXI.

Põldsam-Jürjo, I.; Kreem, J.;  Piirimäe, P.; Mägi, M.; Blauhut, R,; Ezzoubi, K. 2012. Keskaeg. II osa. Avita

Vahtre, S. 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn. Olion 
Eesti Entsüklopeedia.

Eesti lugu. Vikerraadio

Melee Battlegrounds.

Wikimwdia Commons.

Illustratsioonid: Cehric, Darren Tan, „Mount & Blade“.

Jooksvad uudised ja värskeimad artiklid
meie FACEBOOKi lehel