Pronksiaeg

Kaali meteoriit ja muistsed kuningad kivikirstudes (18.-6. saj e.m.a)

Eesti pronksiaja esimest poolt nimetatakse varaseks pronksiajaks (1800-1100 e.m.a). Sellel ajal elas meie maal inimesi väga vähe ja pronksi nad igapäevases elus tegelikult veel eriti ei kasutatud. Varasesse pronksiaega jääb Kaali hiidmeteoriidi langemine Saaremaale, mis võis jätta toonaste inimeste mällu väga sügava jälje - on võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Eesti pronksiaja teist poolt nimetatakse nooremaks pronksiajaks (1100-500 e.m.a). See oli meie esivanemate jaoks juba ülikiire arengu, tihedate välissuhete ja majandusliku õitsengu ajastu. Seoses pronksikaubanduse kasvu ja põlispõldude laiema levimisega hakkas välja kujunema ka kohalike ülikute seisus. Eesti tähtsamaid ülikuid nimetati nooremal pronksiajal juba tõenäoliselt kuningateks ja nende maised jäänused maeti suurtesse kivist kirstudesse. 

Pildil: Eestist leitud kivikirves ja pronksriistad varasest pronksiajast (1800-1100 e.m.a).

Varane pronksiaeg – esimesed pronksesemed ja põlluharimise levimine (18.-11. saj e.m.a)

Meie maale asusid soomesugu hõimud püsivalt elama juba vähemalt 9500 aastat tagasi, seega oleme oma praeguses asupaigas Euroopa üks põlisemaid rahvaid. Eesti varast pronksiaega (1800-1100 e.m.a) on kiviaja lõpust väga raske eristada ja nimetus „pronksiaeg“ on siinkohal pisut eksitav. Varasel pronksiajal jõudsid kaugetelt maadelt meie esivanemateni tõepoolest kõige esimesed vasest luksusesemed (kirved, sirbid, odaotsad), kuid igapäevases elus kasutati endiselt kivikirveid ning muid puidust, luust ja kivist tööriistu ning relvi. Eesti aladel elas sellel ajal inimesi veel üsna vähe ja nende peamisteks elatusallikateks olid endiselt jaht ning kalastus. Mõnel pool hariti siiski juba ka alepõldu - seda tehti konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas. Põldudel kasvatati peamiselt otra ning võibolla tehti sellest juba ka õlut. Seoses taimekasvatuse laiema levimisega muutusid meie esivanemate usundis olulisteks taimedele elu andvad jõud - maa, päike ja vihm. Kujunesid välja pööripäevad, levisid päikese ja äikese kultus ning kivikirveste kasutamine kultusesemetena.

Pildil: Kaali meteoriidikraater Saaremaal, Nebra taevaketas Saksamaalt (16. saj e.m.a), Trundholmi päikesevankri rekonstruktsioon Taanist (16. saj e.m.a) ning läänemeresoome hõimude kaljujoonised Põhja-Venemaalt (10.-11. saj e.m.a).

Kaali meteoriit ja sellega seotud pärimused (17.-16. saj e.m.a)

Kaali meteoriidi langemine Saaremaale (u 1700-1500 e.m.a) tuli toonaste inimeste jaoks sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Pandivere kõrgustiku kandis atmosfääri tunginud raudmeteoriit läbis oma teekonna Saaremaale paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ning helendades silmipimestavalt, pikk tulesaba taga. Lennutee all rullus kurdistava mürina saatel üle maa kõike ettejäävat purustav lööklaine. Meteoriidi kokkupõrkel maapinnaga tekkis tohutu plahvatus ning veelgi suurem mürin, mida võis olla kuulda kuni tuhande kilomeetri kaugusele. Meteoriidi ergav saba oli taevas nähtav veel mõnda aega peale kokkupõrget ning eemalt vaatajaile võis paista nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Plahvatuses õhku paiskunud tolm varjutas päikesevalguse ning ümberkaudsed maad mattusid süngesse hämarusse.

Hiidmeteoriidi langemine Saaremaale võis jätta selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olnud inimeste mällu väga sügava jälje ning mälestus juhtunust võis kanduda edasi põlvest põlve. Päikese usuline ja sümboolne tähtsustamine sellel ajajärgul on täheldatav üle kogu Põhja-Euroopa - näiteks pärinevad umbes samast ajast (u 16. saj e.m.a) Nebra taevaketas ja Trundholmi päikesevanker. On võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Soome eepose „Kalevala“ järgi varastas Põhjala emand Louhi päikese, kuu ja tule. Peajumal Ukko särtsatas siis sõrmest tulukese, mille ta andis hoida neiu Imbile, kes aga tulekera maale pillas, millest suur põlemine ja kahju sündis. „Kalevalas“ on kirjeldatud ka Karjala meeste teekonda, kes tulekera jälitades üle Neeva jõe lõunasse liikusid. Skandinaavia muistendites õgib aga päikese hiiglaslik hunt, kes on pärit „Midgardrist ida poolt ühest puistust, mida Rauametsaks hüütakse“ (Noorem Edda). 

13. sajandist pärineva Henriku Liivimaa Kroonika (Heinrici chronicon Livoniae) järgi olevat ühel Virumaa ilusa metsaga mäel (arvatavalt kas Ebavere või Sinimäed) sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Mainitud Tharapita (Taarapita) teekond langeb üsna täpselt kokku meteoriidi oletatava lennujoonega (L. Meri, V. Lõugas). See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. Samuti on meieni jõudnud vanu regilaule, kus räägitakse Saaremaa põlemisest („Nägin Saaremaa põlema“). Kaali meteoriidi langemisest ning selle mõjust muistenditele, nii Eestis kui ka mujal Euroopas, on põhjalikult kirjutanud Lennart Meri („Hõbevalge“) ja Vello Lõugas („Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“).

Pildil: Esimene viikingiaeg Läänemerel: pronksiaegsed kaljugraveeringud Skandinaavias (Tanumshede) kujutavad muistseid sõjamehi ning laevu.

Noorem pronksiaeg ehk esimene viikingiaeg (11.-6. saj e.m.a)

Kui pronksiaja algus Eestis kiviajast tegelikkuses palju ei erinenud, siis noorem pronksiaeg (1100-500 e.m.a) oli meie maal juba suurte muutuste ajajärk. See oli vastastikuse läbikäimise ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks. Läänemeresoomlaste esimesteks veesõidukiteks olid  puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid. Veeteede vahelisi lahkmeid tuli sageli ületada maad mööda ning need väikesed ja kerged sõidukid olid selleks suurepäraselt kohandatud - paadi vööri kinnitati rihm ja veeti seda nagu kelku järel.

Lõuna-Skandinaavia mõju Eesti rannikualadele oli sellel ajal väga suur, mere tagant toodi siia nüüd juba rohkem mitmesuguseid pronksesemeid - ehteid, odaotsi, nooli, kirveid ja isegi mõõkasid. Eesti aladelt võidi viia vastu hülgetraani, karusnahku ja mett. Pronks oli endiselt väga kallis ja haruldane materjal ning suurem osa igapäevastest tööriistadest valmistati jätkuvalt puust, luust või kivist. Siiski aitas pronksist tööriistade järkjärguline levik aegamööda edendada nii maaharimist kui laevaehitust ning elu läks tasapisi paremaks. Eesti oli sellel ajal kõige põhjapoolsem piirkond Euroopas, kus põldu hariti, kõige levinumaks põllukultuuriks oli meil kogu muinasaja vältel oder.

Alates pronksiajast võib näha Eesti ala jagunemist kaheks erinevaks kultuuripiirkonnaks – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Selle erisuse põhjusteks olid peamiselt rannikuäärsete alade ülemeresuhted ning sealne algelise põllunduse jaoks soodsam kliima. Sobivate põllumaade asustamine jõudis Põhja- ning Lääne-Eestis noorema pronksiaja alguseks juba lõpule ning seal tekkisid põlispõllud. Kesk- ja Lõuna-Eestis leidus alepõllunduseks kõlbulikku vaba maad veel tervelt tuhat aastat kauem. Ka koriluse ja küttimise osakaal oli sisemaal jätkuvalt suurem ning seal kasutati märksa pikema aja vältel kivikirveid.

Pildil: Eestist leitud pronksist ja luust riistad nooremast pronksiajast (1100-500 e.m.a).

Põlispõllud, kivikirstud ja muinaskuningad (11.-6. saj e.m.a)

Seoses põlispõldude laiema levimisega hakkas Eesti rannikupiirkondades noorema pronksiaja jooksul põllumaad nappima ning see viis maaomandi tekkimiseni ühiskonnas. Omandiõigust ülesharitud maale püüti põlistada järjepidevalt ühes paigas elamisega, mistõttu said kommetes ja usundis olulisteks kodu ning esivanemad. Põldude juurde hakati maamärkidena rajama uhkeid kivikalmeid. 

Tüüpilist pronksiaegset kivikirstkalmet ümbritses kividest ringmüür, mille keskel asuvasse suurtest paeplaatidest kirstu maeti peamiselt ülikusoost meesterahvaid. Märgid viitavad, et mingite rituaalide tarbeks võidi kesksest kirstust luid ka vahel välja võtta, need olid seal selleks hästi kättesaadavad. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud kividega ja seda kasutati samuti matmiseks. Kivikirstkalmed paiknesid maastikul kõrgematel kohtadel, kust avanes avar vaade ümbruskonnale, tihti merele või järvele. Suuremate kalmete kõrgus võis olla üle 1,5 m ning kiviringi läbimõõt kuni 13 m. Sarnane kalmevorm püsis muutumatuna peaaegu tuhat aastat, suurem osa kivikirstkalmetest rajati ajavahemikus 1100-800 e.m.a. Valdav enamik neist asuvad Saaremaal, mõned ka Läänemaal. Väga sarnase kalmevormina on Eestist teada ka kolm Skandinaaviapärast laevkalmet - kaks Saaremaalt Sõrvest ja üks Põhja-Eestist. Laevkalmeid on leitud ka Kuramaalt ja Ahvenamaalt, kõik need pärinevad ligikaudu aastast 900 e.m.a. Erinevalt tavalistest kivikirstkalmetest on laevkalmetesse maetud põletatud surnuid.

Suurte kivikirstkalmete ilmumine pronksiaegse Eesti põlispõldude vahele on eelkõige märk mõjuvõimsa ülikkonna tekkimisest meie maal sellel ajajärgul. Tõenäoliselt kuulus sellistele ülikutele rohkem maad kui tavalistele talupidajatele, Loode-Eesti tihedama asustusega aladel võidi pronksiaja lõpus haritavat maad juba ka maksustama hakata. Ülikute kihi kujunemisel etendasid olulist osa ka mereretked - sadamakeskustes arenes seisuslik eristumine kiiremini. Toonaste ülikuperekondade peremehi või pealikuid, neid keda kivikirstudesse maeti, võidi juba nimetada ka kuningateks - nimelt võeti just samal ajal kivikirstkalmete levimisega meie maal kasutusele sõna „kuningas“. Eesti keeles on see säilitanud oma kõige algsema vormi (muinasgermaani - kuningaz).

Pildil: Noorema pronksiaja kivikirstkalmed Jõelähtmel (1100-800 e.m.a), Iru linnamägi ja pronksmõõk Vajangust (u 700 e.m.a).

Muistsed pronksikuningad ja nende kindlustatud asulad (11.-6. saj e.m.a)

Lisaks maa omamisele oli jõukamal järjel seisva ülikkonna väljakujunemisel oluline roll ka pronksikaubandusel - pronksi omavatel ja töötlevatel peredel oli ühiskonnas kindlasti väga suur mõjuvõim. Eestis pronksi valmistamiseks vajalikku toorainet ei leidu ning see tuli vedada sisse mujalt - peamiselt Skandinaaviast. Muistsete pronksikuningate majapidamised kasvasid aja jooksul üha suuremateks, koosnedes lõpuks paljudest peredest ja nende sõltlastest, kes kõik tegelesid pronksi maaletoomise, ümbersulatamise ja müümisega. 

Kuna pronks oli väga tähtis ning tulutoov materjal, mille hoidmine vajas kaitset, kujunesid pronksikuningate majapidamistest aja jooksul esimesed kindlustatud asulad. Kaitseehitused nendes olid üsna tagasihoidlikud, piirdudes kas puust või kivist taraga, vahel ka mullast valliga. Sageli oli tegu kaherealise taraga (rõhtpalkidest, püstpalkidest või vitspunutisest), mille vahele jääv paari meetri laiune tühimik oli täidetud liiva, mulla või kividega. Tänu piisavale laiusele sai seesuguse valli peal seista ja liikuda ning välimise kõrgema seina taha varjudes ründajale vastupanu osutada. Taoliseid kindlustatud majapidamised asusid näiteks Põhja-Eestis (Iru, Narva Joaoru) ja Saaremaal (Asva, Ridala, Kaali). Hea asend tähtsal liiklusteel Visla suudmest Eesti ja Soome randadele tõi Saaremaale palju rikkust - pronksiaegne Saaremaa oli metalli poolest rikkam kui ükski teine Eesti piirkond. 

Eestist on leitud ka mõned mõõgad, mis pärinevad nooremast pronksiajast. Näiteks leiti Vajangu külast Lääne-Virumaal üks üsna hästi säilinud pronksmõõk, mida kohalike inimeste poolt veel hiljaaegu pulmamõõgana kasutati. 65 cm pikkune mõõk on tõenäoliselt valmistatud Kesk-Euroopas Hallstati piirkonnas umbes aastal 700 e.m.a ning see võis omal ajal kuuluda mõnele eesti sugu kuningale.

Pildil: Pronksiaegseid esemeid mujalt maailmast - seakihvadest kiiver Kreekast, pronkskiiver Ungarist, Sküütia sõdalasi kujutav kullast kamm Kreekast ja pronksist odaots Britanniast.

Kasutatud materjal:

Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Lang, V. 2007. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu.
Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu. 
Lõugas, V. Selirand, J. 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn. Valgus. 
Sepp, R. (tõlkinud) 1990. Noorem Edda. Tallinn. Eesti Raamat. 
Eesti Entsüklopeedia

Eesti lugu. Vikerraadio.
Eesti muinasesemed 
Wikipedia

Jooksvad uudised ja värskeimad artiklid
meie FACEBOOKi lehel